[JKALPIKLUBI:882] Re: ajakirjanduse suhtumine inimestesse

[Jaanus Hämarsoo]

> Kaja pajatab:
> > Lugusid enne trükkiminekut üle vaadata ei anta aga üldiselt sel ülimalt
> > inimlikul põhjusel, et lugu valmib viimasel hetkel enne trükki minekut.
> > Muidugi on see "käib kah" suhtumine, aga eks ajakirjanikel enamjaolt
> > olegi oma teemadesse "käib kah" suhtumine... paraku.

Töötan ajakirjanikuna ja jälgin juba mõnda aega arutelu selle ümber, kuidas
ajakirjanikud intervjueeritavatele liiga teevad. Üldiselt on toimetajaid,
kel on "käib kah" suhtumine, õnneks vaid tühine käputäis. Tartu Ülikooli
ajakirjandustudeng saab muidu hea loo eest pikema jututa hindeks kahe, kui
on ükskõik millise nime või faktiga eksinud. Eksivad mõistagi kõik, samas
õpetab faktivea trükimusta jõudmine siiski sedavõrd palju, et enam selliseid
asju lubada ei saa. Endal ei anna ju hing rahu, samas, kuidas sa vaatad
hiljem silma inimesele, kellest/kellega lugu tehes sa vea läbi oled lasknud?
Oma kogemusest võin kinnitada, et üldjuhul saab persoon enne trükkiminekut
loole pilgu peale heita - aga eelkõige just faktivigade (nagu aastaarvud,
kohanimed jne) parandamiseks. Arvan, et meedia üle urisemiseks ei ole nii
ohtralt põhjust. Olen tihti kokku puutunud ka persoonidega, kes soovivad
intervjuu ajal vahetult väljaöeldut hiljem sootuks pea peale keerata. Ja kui
seda võimalust neile ei anta (jutt ju juba räägitud!), ollakse pahurad ja
aetakse oma tutvusringkonnas kogu asi toimetaja kaela stiilis "ta väänas mu
sõnu, ma pole  t e g e l i k u l t  midagi sellist öelnudki". Tohoh! Selle
kohta võiks öelda, et enne mõtle ja siis ütle!

NB! Palun mitte solvuda, ma ei heida viimatimainitut kellelegi siin listis
arutlejaist ette, olen sellise probleemiga lihtsalt silmitsi seisnud.
Seejuures alpinismist väga kaugel seisvate inimestega tööd tehes.


Tervitades
Jaanus