[JKALPIKLUBI:12495] Matka- ja mis iganes varustusest

[Anneli.Mere atmatkasport.ee]

Tere ka Matkasportlaselt Anneli Merelt!
Loen ennast pädevaks vastama sellele  Hannese küsimusele!
Võrdlus tänase päevaga ja 25 aastat tagasi Nõukogude Liiduga on muidugi
üsna hea küsimus, oletan , et sa oled noorem kui 25 aastat vana! Kuid siin
see võrdlus on:
25 aastat tagasi oli väga keeruline poliitiline olukord  Eestis (Nõukogude
Liidus) ja seetõttu saime üldse matkaradadel külastada vaid väga huvitavaid
Venemaa paiku. Lääne ühiskond oli midagi.... noh ta oli olemas, isegi Soome
kohta said infot vaid osad Tallinna televaatajad.
Kuna matkavarustusega oli nii nagu oli - Eesti kaubandus veel ei teadnudki,
mis asi on matkavarustus. Mingil ajal  ametiühingu talongide eest sai Poola
telk omandatud (see oli tohutu õnn omada ligi 15 kg kaaluv telk).
Kuna olin õmblushuviline noor, siis tegelisin `Sturmade õmblemisega
(presendist jakid), sest tol ajal tunti riidematerjalidest vaid
sits-puuvillast, siidi, villast  ja presenti.  Jalga said tõmmatud Marati
villased dressid. Pamirka telgi (viiltelk, mida sai puidusttoigaste või
suusakeppide otsa üles tõmmatud) õmblemine oli suur tegu, millega sain
siiski hakkama. Materjal sai ikka kuskilt tehasest välja lunitud.  Ka
seljakotid  - need ümmarguse kujuga olid saadaval, tõsi küll varsti
hakkasid liikuma kuulsad metallraamidega Jermakid - ikka Venemaa päritolu.
Mingil hetkel sai kuskilt lennuväljalt langevarjusiidi toodud (eriti kerge
materjal telgi tegemiseks), kuskilt laudast ülejäänud kurnariiet (hästi
vastupidav) jne.
Saapad - mingisugused saapad olid ju ikka  ka siis juba olemas, kuid minul
kulus neid ikka paar matka ja jälle uued.
Juurde tohutud kogused villaseid sokke, mis tähendas seljakotis ruumi ja
raskust.
Suusasaapad olid seanahast, musta värvi ja vettisid läbi mis kole kuid ega
seepärast matkamata jäänud.
Pikki ekspeditsioone- jalgsimatku tehti sõdurite säärsaabastes või
kummikutes.
Nõud, rauavarustus, bambusest suusakeppide otstesse sulatati titaanotsad,
isegi priimused tehti kuskil rauatehastes (Jaan kirjeldas täpsemalt)
valmis.
Mis peaasi - ka siis oli  kindlasti kuskil Läänes kõike saada, kuid me ei
teadnudki-osanudki tol ajal paremat tahta.

Olen sinuga nõus - ka tol ajal matkati ja tegelikult tehti väga raskeid
matku. Kuid kui minult küsida, kas paneksin järgmisele suusamatkale selga
oma vana presentsturma (hõberebase karvadest tehtud kapuutsiserv lumetormi
vastu, TPI logoga matkaeesel varrukal) ja kas läheksin teele ümmarguse
seljakotiga, mis rõhus mu niigi nõgusa selgroo veelgi nõgusamaks ......
jne,  oleks vastuseks kindel EI-EI-EI!
Võite küsida MIKS? Mul on ju kõik need matkaasjad siiani töökorras olemas,
ise tehtud ja muidu ka armsad!

Just sellepärast, et tahan matkata valge inimesena. Nautida matkamist
matkamise pärast,  tunda mõnu mugavas varustuses liikumisest, ja  olla
Lääneriikides liikudes sama edev kui nemad seal on. Ja seda heaolu tahtsin
pakkuda teistelegi matkajatele Eestimaal.
Võibolla seepärast saigi minust firma Matkasport algataja ja ellukutsuja.
Pole ma kunagi  elus unistanud olla kaupmees, arvasin alati, et eks
õmblemine või geoloogia saabki minu tuleviku elukutseks. Kuid elu on läinud
nii nagu meie kauplustest  näha on .....

Kuid kauba valik ja pakkumine ja hinnad ja..... millest räägid jne. jne.
See ongi puhas kaubandus, millega kaasnevad kindlustused, garantiid,
konkurents ja muu taoline.
Minu elukogemus - kui teed, siis tee võimaluste piirides hästi! Kui tahad
vaid endale ja sõpradele tuua odavat kaupa, siis seda on ju kogu aeg tehtud
nn. kotikaubandus. Milleks siis  üldse see poleemika? Halval juhul võib
vaid juhtuda, et jääd mõnest sõbrast ilma.
Kuid kui hakkad pakkuma klubidele, siis arvesta (juba ka eelnevalt) asja
negatiivsete pooltega (kindlustused,  igasugused garantiid, lepingud,
käibemaksud, maksuamet, rahulolematud kliendid jne.) - see on juba
kaubandus.

25 aasta tagune mälestus on siiski positiivne - matku tehti mitte varustuse
pärast vaid selleks, et üldse midagi teha  (aeg oli lihtsalt selline
sotsialistlik-pioneerilik) ja nauditud sai rohkem samalaadset seltskonda.
Matkamas ei käidud vaid stressi maandamise pärast vaid  siis lihtsalt  oli
liiga palju vaba aega.

Parimat!
Anneli Mere MATKaSPORT OÜ juhatuse liige

Tere, Noored!
Arutelud on päris põnevaks läinud!
Vastan küsimusele, mis oli vist mulle mõeldud:

(siit ka tegelikult küsimus vanadele olijatele, kuidas saadi hakkama
25 aastat tagasi???? ja vastuseid sooviks päris tõsiselt, sest sellel ajal
ei olnud mind väljagi mõeldud ja ma lihtsalt ei saa aru... )

Tookord sai vene sõpradelt  head alumiinjumi ja titaani, millest olen
ise teinud meie laevatehases kaljunaelu ja klemme. Venelastelt oli ka
langevarjuriie, turvavöölinti sai Normast. Nii, et seljakotid ja riided
tegime samuti ise. Udusulgi käisime korjamas laidudelt. Laidudel
käimised ja hiljem sulgede puhastamised olid suured klubi üritused.
Sulgejopesi ja magamiskotte tegime kõikidele ja mitu. Igasuguste vööde
õmblused ja klemmid sai isegi korralikult kontrollitud. Olin Kakumäel
päästepaatide remonditöökojas, kus oli köite katsetuste stend, juba oma
poiss (pidin meestega isegi viinuskit viskama). Tooaeg teatsin täpselt
millise niidiga ja kuidas vööd õmmelda. Eks sai midagi ju ostetud ka.
Karabiinid, jääpuurid, kirkad jne. Kirkad pidi muidugi jääronimise
tarbeks natuke ümber tegema. Kihva painutama ja teritama. Ais-fifid
tegime muidugi ise, siiamaani ronime nendega. Mõned tegelase tegid isegi
telke. Mina teinud pole. Hr Enok Sein oli ja on suurem meister. Ta käib
siiamaani omatehtud seljakoti ja telgiga. Ja mitte sellepärast, et ta ei
tea mida maailmas tehkse ja raha pole. Omatehtud on lihtsalt kergemad ja
mugavamad.
Mõnikord, kusagil, lõkke ääres suhtleme edasi.
Päikest!